Täna, 14. märtsil ilmub Eesti luuletaja, näitekirjaniku ja tõlkija Artur Alliksaare 100. sünniaastapäeva auks postmark.
 
Postmargi kujundas kunstnik Jaan Saar. Margi trükiarv on 20 000 ja see maksab 90 senti, mis on sobiv valik kaunistamaks siseriiklikke postkaarte ja kirju. Postmark trükiti trükikojas Vaba Maa. Lisaks margile ilmub traditsiooniliselt ka esimese päeva ümbrik, mis on müügil Omniva e-poes. Esimese päeva tempel on kasutusel Toompea postkontoris.
 
Artur Alliksaar (1923-1966) sündis Tartus ja õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis. Teises maailmasõjas võitles ta Saksamaa poolel Punaarmee vastu. Sel ajal avaldas ta oma esimesed luuletused: „Postimehes“,  „Koidulauliku mälestuseks“ ja mõned tekstid rindelehes. Nõukogude okupatsiooni alguses elas ta metsavenna elu, kuid naasis siis Tartusse ja töötas raudteel.  Ta arreteeriti 1949. aastal ja määrati 8 aastat vangilaagrit. 1954. aastal lisandus "kodumaa reetmise" süüdistus Saksa sõjaväes teenimise eest ja talle määrati 25 aastat vangistust. Kuigi 1957. aasta amnestia andis talle vabaduse, jäeti ta asumisele Vologda oblastisse.  1958. aastal naasis ta salaja Tartusse, kus elas boheemlaseelu ning töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
 
Alliksaare looming on omapärane Eesti kirjanduse arenguloos. Ta lõi algupärase luulesüsteemi, millega avardas Eesti luule arenguvõimalusi. Kirjaniku eluajal jõudis lugejateni vaid näidend „Nimetu saar“ (1966). Tema loomingu põhiosa nägi trükivalgust pärast autori surma. Alliksaare kolm esimest luulekogu koostas käsikirjalise pärandi põhjal Paul-Eerik Rummo. Need olid „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968), „Luule“ (1976) ja „Väike luuleraamat“ (1984).  Urmas Tõnissoni koostatud „Päikesepillaja“ ilmus 1997.  Paul-Eerik Rummo koostas 2002. aastal „Alliksaar armastusest“.
 
Alliksaare loometeel on kõige olulisemad aastad 1960-1964, mil ta katkestas sidemed traditsioonilise luulega. Neid aastaid iseloomustab kirjaniku püüd luulet radikaalselt uuendada, eksperimenteerida sõnaga, saavutada täielik vabadus ja isikupära. Alliksaare loomingut tunti tema eluajal eelkõige kirjandusringkondades ja salongides ning ta avaldas ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele. Lisaks luuletamisele ta tõlkis vene keelest Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet ning saksa keelest Rainer Maria Rilke loomingut.